|
Sofi Oksaneni "Puhastuse" ümber kulgev on järjekordne kinnitus Eestis pidevalt viljeldavast kambakast ja hea näide, kuidas seda tehakse kirjanike hulgas tuntud ja isegi lugupeetud nägude osalusel. Mis teha, kui teise edu tekitab alaväärsustunde ja siis juba ei valita vahendeid, et tülikast meie õue tikkujast lahti saada elik - et ta kirjutaks muust kui Eestist! Nimed on nii tuntud, et ei tahaks neid kasutadagi, ent möödanikku põigates - kas me ikka käitusime mõistuspäraselt, kui 1990ndatel oli Nobeli preemia kandidaatide hulgas ikka kaks ja mitte üks pretendent!? Ega´s need ülesseadmised päris juhuslikud ka pole. Oleks läbi mõelnud, oleks ehk üks jõudnud selle kätte saada, teine... Täna jääb tõdeda rafineeritud ja ennast väljavabandavat mängu, sest kui ühe mehe n.ö. endale kirjutatud mõtted keegi kolmas avalikkuse ette tõi, siis saanuks ju asja veel siluda. Seda aga ei üritatudki ja kohe läks meeskonnatöö lahti -üks suur akadeemik luges üles Puhastuse vastuolud ajaloofaktidega ja saagile lendas ka alati käepärast olev valvearvaja samastamaks Oksaneni Leberechtiga. Endast hästi arvavale massile ehk viimase nimel kõnelejatele sellest piisas - Sofil ja "Puhastusel" on maik küljes. Sest sellest kaude ja ametlikult kahtlejatel on tähtsad ametid ja autoriteet. Pangem koos sellele võõramaalasele. Mis sest, et ta on naine.
|